Meil Eestis võib tõmmata kaks paralleeli. 1997. aastal ei kukkunud Tallinna börs kokku mitte kahe päeva, vaid paari kuu jooksul, milles hulgaliselt tõusupäevi, kus investorid jälle ostsid, lootes, et põhi on käes. Paraku saabub põhi enamasti siis, kui keegi enam ei looda. Toonane börsikrahh oli ka signaal nn Vene kriisile 1998–1999. Sellest Eesti majandus kosus õnneks ruttu ning me kõik nautisime järgnevatel aastatel aktsiahindade kasvu kõrval ka pöörast kasvu reaalmajanduses.
Pidu sai läbi 2008. aasta septembris, kui USAs läks pankrotti
Lehman Brothers, mis avaldus jällegi aktsiaturgude äkilises languses. Ja jällegi, 2008. aasta sügisel oli palju päevi, kui investorid arvasid ekslikult, et põhi on käes ja põletasid oma raha edasi. Alles 2009. aasta märtsis, kui meedia produtseeris arvukaid kirjatükke kapitalismi hukust ja maailmalõpust, olid aktsiahinnad põhjas ning neil vähestel, kel raha alles ja taipu investeerida, teenisid börsidelt suure võidu. Meil siin Eestis aga läks majandus lauslangusesse, mille mõningaid tagajärgi helbime tänini.
Tagantjärele tark olles saame öelda, et midagi pidi juhtuma. Aktsiahinnad ei saa ju lõputult tõusta, probleemid olid juba tükk aega nähtaval. Äsja kartsime, et midagi sellist käivitub
Kreeka sündmuste mõjul, oleme lõputult muretsenud riikide laenukoormuse pärast ning olnud skeptilised
Föderaalreservi ja eriti
Euroopa Keskpanga rahatrüki pärast. Aktsiate hinnad muudkui tõusid. Nüüd aga on suve jooksul langenud Hiina aktsiaturg, nõrgenenud
jüaan, Peking teatas majanduskasvu pidurdumisest ning nutt oligi lahti.
Hiina pärast ei muretse
Paradoks, aga kõige väiksem kannataja selles mängus paistab olevat just Hiina ise. Esiteks, Hiina aktsiaturu pöörane langus järgnes sama pöörasele tõusule. Nimelt muutis Peking mullu aktsiatega kauplemisega tavakodanikele hõlpsaks, hinnad tõusid kiiresti lakke ning praegu on Shanghai börs samal tasemel, kus aasta tagasi. Paljud hõlptulu teenida lootnud inimesed said küll petta, kuid ettevõtete turuväärtus pole aastaga kahanenud.
Suurt jutuainet pakkunud jüaani
devalveerimine pole üldse nii dramaatiline. Näiteks
euro on Hiina valuuta suhtes küll augusti algusest tugevnenud 9%, aga oi üllatus, aastases arvestuses on hoopis jüaan euro suhtes 8% plussis. Puändina veel siis ka majanduskasvu pidurdumine, mis viimastel andmetel tuleb sel aastal 6,8% (mullu 7,4%).
Kurb küll, aga meie siin Eestis võime sellistest kasvudest vaid unistada. Kui lisada siia, et Hiinas on stabiilselt võimul pragmaatikutest tehnokraatide seltskond, kes majanduse juhtimisega viimased paarkümmend aastat edukalt hakkama saanud ja kelle kasutada on hiiglaslikud reservid, siis ma Hiina pärast väga ei muretseks, muu maailma pärast aga küll.
Mis nüüd siis juhtuma hakkab?